Jõgeva Kunstikool

30.aprillil 2009 oli Jõgeva Kunstikoolis tähtis päev. Kunstikooli lõputunnistused said 11 noort, kes on kunstiga tegelenud 5-11 aastat. Lõpetas Jõgeva Kunstikooli 9.lend!

Nagu iga kunstikooli lennu puhul võib leida momente, mis on omased ainult sellele lennule, on ka 9. lend eelnevatega võrreldes täiesti ainulaadne.

Kõige kauem kunstikooliga seotud 9.lennu lõpetajad, alustasid oma kunstiõpinguid juba 3-aastastena. Praeguseks on neil vanust 13 ja 14, kusjuures üldhariduskoolis õpivad nad alles 7-ndas klassis. Seega on nad tõesti enamuse oma senisest elust, ehk kauem kui üldhariduskoolis käinud, olnud seotud kunstikooliga. Kindlasti on tähelepanuväärne seegi, et mudilastest alates kuni lõpuaktuseni on koos olnud lausa kolm lõpetajat. Esimesest kursusest, kus kokku alustas 16 õpilast, on praeguste lõpetajate seas aga koguni 8. See, et pooled alustanutest selle teekonna koos lõpuni on teinud, ei ole aga sugugi tavaline isegi vabariigi keskmist silmas pidades. Enamasti lõpetab kunstikooli alustanutest vaid 30-40%. 9.lennu puhul lõpetab aga 16 alustanu asemel kokku 11 ehk koguni 69%. Veelgi huvitavamaks läheb aga asi siis, kui pidada silmas, et kui tavaliselt on kunstikoolis kursusel kursusejuhendaja, kes alustab kursusega kas 0 või 1-lt kursuselt ja jääb selle kursusega kokku ning vastutavaks kuni lõpuaktuseni, siis 9.lennul on olnud ainuüksi 1-st kursusest lõpuaktuseni 3 erinevat kursusejuhendajat. Üldse kokku on praegustel lõpetajatel kursusejuhendajad vahetunud aga lausa seitsmel korral.

Võibolla on just erinevate kursusejuhendajatega harjumine kursust koos hoidnud ja üksteisega liitnud, sest oma meenutustes kunstikoolist ei jäta ükski lõpetaja mainimata seda, et oma kursusest on neile justkui teine pere saanud ja kunstikool on neile pikka aega täitnud justkui teise kodu rolli.

Olles ka ise selle kursusega lähemalt seotud, kui tavaliselt, võin ma siiralt uskuda ja loota, et me kuuleme tänaste lõpetajate, 9.lennu, ühistegemistest kindlasti ka veel edaspidi. Olgu see siis kunsti või millegi muu põnevaga seoses. Elus lihtsalt ongi nii, et me teeme enamasti vaid seda, mis meid huvitab. Isegi paratamatud kohustused täidetakse ju enamasti viisil, mis endale kasvõi natukegi huvi pakub. Tegeledes aga ühise huvialaga 5-11 aastat on 9-ndal lennul kindlasti palju ühiseid huvisid, mis vaatamata lõpetajate erinevale vanusele ei kajastu aga sugugi nende lõputöödes. Lihtsalt niivõrd ühtlase tasemega ja suur lend on neist saanud.

Soovime Teile kõigile: Karl Kristjan Nurmik, Hans Kristjan Nurmik, Helje Malm, Laura Jõgeda, Kristin Pedosk, Anastassia Sassova, Eliise-Rosalinda Ude, Kaili Komp, Cristin Kallo, Epp Narruskberg ja Kadi Kask - edu oma huvidega tegelemiseks ja ühiseks tegutsemiseks ka edaspidi! Hoidke ikka sidet üksteisega ja Teile meenutustes nii armsaks saanud kunstikooliga.

9.lend

taga: Cristin Kallo, Hans Kristjan Nurmik, Kalili Komp, Helje Malm, Kadi Kask, Anastassia Sassova 
ees: Kristin Pedosk, Epp Narruskberg, Karl Kristjan Nurmik, Laura Jõgeda ja tema taga Eliise-Rosalinda Ude

Kuidas aga jäävad meenutama kunstikoolis veedetud aega 9.lennu lõpetajad?

Cristin Callo:

Kunstikool on koht, kuhu on alati tahtmist minna. Sealne õhkkond on sõbralik tänu kunstikooli headele õpetajatele ja rõõmsatele õpilastele. Kõik saavad kokku. Kunstikool on parim koht enda arendamiseks kunstis.

Helje Malm:

Kunstikool on olnud minu jaoks väga tähtis nagu teine kodu. Kunstikoolis on saanud väga palju nalja. Ma hakkan oma kursust väga igatsema, sest nad on minu jaoks väga tähtsad. On tehtud ka palju selliseid asju, mida teavad ainult mõned üksikud inimesed. Väga kahju on siit lahkuda, olen siin väga palju aastaid käinud. Kui kunstikooli tulles oli tuju halb, muutus see siia jõudes automaatselt heaks. Kunstikoolist on väga kahju lahkuda. Tahaksin siia ikka tagasi tulla.

Eliise Rosalinda Ude:

Tore ja lõbus aeg oli käia kunstikoolis. Neli korda nädalas oli alati kuhu tulla. Sai õpitud palju juurde. Naerda sai palju. Juhtus palju põnevat nii kunstikooli tundide ajal kui ka pärast tunde. Sain siit palju uusi sõpru. Jään igatsema seda aega.

Epp Narruskberg:

Kunstikooli jään ma alati mäletama. Seltskond oli väga hea ja kõik said omavahel hästi läbi. Nalja sai palju ja ükski tund polnud igav. Nüüd kui kunstikooli enam pole, hakkan ma kindlasti puudust tundma kõigist kursusekaaslastest ja õpetajatest. Kunstikoolist jäävad mulle parimad mälestused, mida ma ei unusta kunagi.

Kristin Pedosk:

Kunstikool on mulle lausa teiseks koduks saanud. Siin sai alati nalja, ükski päev ei möödunud naeruta. Kunstikool on tõesti selline koht, kuhu ma lausa tahtsin tulla, sest alati ootasid siin ees rõõmsad inimesed. Eriti pean ma silmas õpetajaid, kes tulid mulle vastu rõõmsameelselt ja nii muutus ka sinu tuju automaatselt. Meie kursus oli alati väga kokkuhoidev ja üksteist toetav. Jään neid aegu igatsema!

Kaili Komp:

Kunstikoolist jäävad mulle parimad mälestused. Ta on mulle oma õpetajatega väga armsaks saanud. Nüüd mõistan ma palju paremini, mida kunst tähendab. Olen õppinud ennast väljendama ja ilusaid töid looma. Oma sõpru jään ma kindlasti igatsema!

Anastasstia Sassova:

Kunstikool oli mulle nagu teine kodu. Kõik õpetajad, sõbrad ja inimesed, kes käivad kunstikoolis on mulle kalliks saanud. Elu on ronimine, kuid vaade on hämmastav! Ja nii ka kunstikoolis. Mida kauem käid, seda lihtsam ja parem on.

Karl Kristjan Nurmik:

Ma olen kunstikoolis käinud 11 aastat ja sellest on saanud mulle nagu teine kodu. See on andnud mulle palju võimalusi. Kunstikoolist jääb mulle palju mälestusi. Kõige enam meeldis mulle see, et õpetajad on siin väga lahked ja abivalmis. Ma olen saanud siit endale väga palju häid sõpru.

Hans Kristjan Nurmik:

Kunstikoolis sai alati olla hästi vabalt. Õpetajaid sai kutsuda eesnime pidi ega pidanud neid „teietama“. Kõik oli nagu üks suur pere. Võis juttu ajada kõigest, ükskõik kus ja ei pidanud istuma pingis nagu koolis. Ma käisin kunstikoolis 11 aastat ja olen sellega nii harjunud, et ei oska enam peale kunstikooli lõppu enda elu ilma kunstikoolita ettegi kujutada. Meil oli hea suur ja lahe kursus ning palju erinevaid ja lahedaid õpetajaid, tänu kellele me kunstikooli läbisime.

Laura Jõgeda:

Kunstikool on nagu mu teine kodu. Siin on lahedad inimesed ja mul on seoses kunstikooliga palju häid mälestusi. Siin olles pole mul kunagi igav olnud. Kunstikool on mulle palju andnud: mu joonistusoskus on paranenud, olen palju uusi sõpru saanud. Ma jään kunstikooli igatsema ja võimalusel tulen siia alati tagasi.

Kadi Kask:

Kunstikool on olnud pikka aega osa minu elust, kuid nüüd saab see periood läbi. Selle aja jooksul olen ma palju õppinud ja ennast arendanud ning kindlasti jään ma kunstikooli meenutama hea sõnaga.